Lambad 'n' stuff

Olen nüüd lausa 2 (!) päeva tööl käinud sellel nädalal. Võimas. Päevad on 10- tunnised ja ma pean õhtul koju hääletama. Eile läks kõik väga hästi, kui vaid see viimane mees oleks veidi jutukam olnud. Pean end alati rohkem kuulajaks kui jutustajaks. Meeldib ka rohkem, kui autojuht ise räägib endast, mitte et ma pean tangidega talt sõnu suust välja pressima. Ning kui olete skeptilised, siis ütlen, et õnneks tee on lühike ja telefon alati käeulatuses ja numbrimärgid peas, kui midagi juhtuma peaks. :) Ptüi-ptüi-ptüi, igaks juhuks ka.
Töö on vahva, niivõrd-kuivõrd. Väääääga palju lapsi, ma ütlen. Eile oli 200 last, normaalne. :D Aga ma jäin ellu ja see ongi kõige tähtsam. Kodus isegi kokkasin veel! Aa, ja öösel ma kõndisin unes, tõmbasin omal ruloo üles. Ma seda täpselt ei mäleta, aga ma tean, et see juhtus.
Uimerdasin siis hommikul ringi, kuid melissitee tegi seest soojaks ja nii ma astusingi reipalt välja vihma kätte. Olin peaaegu bussijaamas, kui boss helistas ja ütles, et ma ei peagi täna tulema. Oh well. Ma olin juba nii häälestatud tööle, et ma olin lausa pettunud veidi. Tulin tagasi koju ja uimasin päev otsa lihtsalt(praegu ka).
Uusi tuttavaid olen tänu tööle samuti saanud. :) Kõik tunduvad üsna toredad, paar erandit välja arvata. Kui kamp võõraid tulevad, siis ma tunnen end ebamugavalt, kuid kui igaühega neist eraldi suhelda, tuleb välja, et meil on päris palju ühist! Näiteks üks loeb praegu "A Feast for Crows" samal ajal, mis mina, teine räägib oma maamajast, samal ajal talutades hobust. Ohhh, kui ilusad on hobused! Ja meil on isegi poni!!! Ja LAMBAD. Ma lihtsalt ARMASTAN lambaid, CAPSLOCK~~~~!!!!!
Väike liialdus, khkm. Aga mulle tõsiselt meeldivad tallekesed ja utekesed ja nunnud mää-mää'd. :)
Jah, nii see eluke käib. Üritan veidike raha kokku ajada, kuigi see läheb väga aeglaselt. Kõrgemate eesmärkide nimel! Eks ikka reisid-reisid. Ja matkasaapad. Ja sokid. Ja matkakott. Puugisüst. Öko-sääsetõrje jpm. Vähemalt öko-päikesekreem- check!
Vaadake seda lammast nüüd. Vaaaadake!!!!!

Kõrguskartus

Eelmine nädal käisin ma esimest korda seikluspargis. Ja oh-oh-hoi, milliseks eneseületuseks see kujunes! Ma pole end kunagi arvanud suureks kõrgusekartjaks. Väiksena ronisin pidevalt mööda puid, eriti meeldis minu maja ees olev õunapuu, millel oli tohutult kuivanud oksi ja otseloomulikult ma pidin latva ronima ja sealt alla prantsatama. Selili. 10 minutit olin pikali maas ja ei saanud hingata. Õnneks läks kõik hästi. :) Ma ei tea, kas tegemist on nüüd lapsepõlvetraumaga või olen ma lihtsalt wuss'iks muutunud, aga igatahes kui ma sinna üles jõudsin, läks päris hirmsaks.
Aa, ja ma ütlen kohe ära, et tegu pole Otepää seikluspargiga. :) All olles vaatasin, meh, päris lihtsad asjad ju. WRONG! Alguses pidin kohe 20 meetrit vertikaalset seina pidi üles ronima. See ei olnudki kõige hullem, aga vahepeal oli küll lootusetu tunne. Takistusrajal oli alguses ka lihtne, kuigi meid ees ootasid nii mõnedki "pärlid." Tänu Rita julgustusele ja postikallistamisele sain ma siiski raja esimese poole läbitud. Teine oli aga tunduvalt hullem. Ma ei tea, mis minuga juhtus seal lõpus, aga ma lihtsalt keerasin täiesti ära ja hakkasin peaaegu nutma. Ma arvasin päriselt, et ma suren ära ja ma ei jõua mitte iialgi sinna lõppu. Kõikusin maa ja taeva vahel ja löristasin ja hoidsin kramplikult trossist kinni. Ei suutnud ei edasi ega tagasi minna. Lõpuks ma muidugi sain sealt üle, muidu ma ju ei kirjutaks seda praegu. :)
Ma tean seda, et palju-palju suurem tõenäosus on saada maanteel surma kui trossiga ühendatult maa ja taeva vahel kõikuda. Tross kannatab 7 tonni ja ma ei kaalu 7 tonni, eksole! Peaaegu. :) Aga mu aju keeldus seda omaks võtmast. Muidugi ma pidin kogu aeg alla ka vahtima.
Igatahes, paariks aastaks sai sellisest "seiklusest" isu täis. Kes teab, kas ma kunagi lähen veel ronima... aga siis ainult Kaarliga!!!
Ma tõsiselt loodan, et ma saan kõrgusekartusest üle. Kuidas muidu ma siis saaksin kunagi mägedesse minna... Nuuks. Tegelikult me pidime Marokosse minema see sügis, aaaaaaaga paistab, et meil on juba uued plaanid. :)

Tere kevad!

Kõike head on vaid mu südames praegu. Kuidas saakski midagi vähemat olla, sellise iluga meie ümber? Kui saaks vaid Zeniti tööle ja seda kõike jäädvustada, kordumatuid ja samas iga-aastaseid vaateid ja hetki.
Täna olin aias, kaevasin ja istutasin. Maasikataimed, basiilik, oad, türgi oad, kurgid. Leidsin aiast uue sipelgapesa, jälle! Korjasin tigusid, keda oli mustmiljon. Samas ma ei süüdista neid, nad pole süüdi, et neid nii palju on. Kuulsin väikest lehelindu, rasvatihast, metsvinti, hallrästast, isegi väänkaela! Kahjuks mitmeid ma ikkagi ära ei tundnud.
Terve aja oli selline tunne, et no kohe-kohe hakkab sadama! - aga ei hakanud. Vahepeal hakkas isegi tibutama! - aga siis jäi ikkagi järele. Küll ilmataat kastab mu maasikaid.
Aed on mu meelerahu kindlus, kui venelasi seal pole. Sajad tulbid õitsevad, mutid veavad sibulaid ringi ja iga aasta on üllatus, kus nüüd  see roosa tulp õitsema hakkab. Karulauk, murulauk, meliss, roheline sibul, rabarber. Varsakabjad, nartsissid, hüatsindid ja paljud muud.
Kas on midagi paremat veel, kui juua kõige-kõige värskemat melissiteed ja ampsata kõrvale kooki? Jah, tegin täna kooki. :) Brownie't, ilma retseptita. Lihtsalt tunde järgi panin asju, aga imehea tuli. Tulge külla kooki sööma!
Kool on peaaegu läbi, suvi alles algab. Õppida enam väga pole, siis ongi nüüd aega rohkem end harida! Lugeda, lugeda, kirjutada, joosta, aias mütata.
Aitäh, kevad. :)

Hunt ei söönudki Punamütsikest ära

Täna on selline torevahva päev, kus ma lähen esimest korda elus Paadirallile. Mingitest tudengiüritustest tuleb ju ikka osa võtta eksamite kõrval! Jah, enamustele üritustele ma jõudnud pole, aga samas olen andnud endast parima, et jõuda sinna, kuhu plaanisingi minna. Vahupidu, öölaulupidu, volbrimüsteerium, rongkäik ja nüüd Paadiralli! Olen ESN'i võistkonnas, kus on ka ports välistudengeid. Loodetavasti pole Emajõgi liiga külm ja käed liiga nõrgad. :)

Eelmisel nädalal sattusin poolkogemata ka telekasse. „Reporter“ tegi minuga lühikese intervjuu, sest otsustasin täiesti lampi minna ühel päeval konni maanteelt päästma. Eelmine teisipäev oli see vist. Konnad tol õhtul väga teed ületada ei tahtnud, kuid eelmisel päeval oli 2200 konna teel tuigerdanud. Õhtu oli väga meeleolukas ja sain uute inimestega tuttavaks, hästi süüa ja uue kogemuse ka juurde. Seda saab reporter.ee'st järgi ka vaadata :) Kes Tartus konni niisama näha tahab, minge Supilinna tiigi juurde. Seal ongi üks suur konnasupp! Kaarliga oleme seal pidevalt põõsas kükitanud ja konnade pulmi jälginud, suured binoklid näpus. Nüüd vist juba on kullesedki väljas.

Nüüd viimased 2 nädalat ongi ülitiheda graafikuga olnud. Olen käinud usinalt linnupraktikumis, mille tõttu pean ärkama 5.30 ja 6.30 juba Raadi kalmistul olema. Mõned linnud on täitsa selged juba, teised mitte nii väga. Metsvindi ja rasvatihase peaks igaüks ära tundma ju. Rästad on natuke segasemad ja lepalindu ma ka ei tunne eriti. Hommikud, mis on selge taevaga, on nii kaunid ja mõnusad. Uni läheb värskes õhus ka ära ja jalutamegi mitu tundi kalmistul, kuulame linnukesi ja päike aina kõrgeneb ja inimesed alles hakkavad ärkama. Eelmine nädal käisime veel Mõisapargis ja Raadi lennuväljal, kust leidsime ühe haruldase linnuliigi – sinirind! Tund aega seisime, kuulatasime, piilusime ja meie juhendaja oli ilmselgelt vaimustuses. Koju sai alles kell 10. :)

Ka kooliasjadega on päris tore. Meil oli zooloogia praktikum, kus me pidime lahkama imetajat. Kuna olime 1. rühm, saime kõige võimsama looma – hundi! Tal oli jahimeeste poolt pea maha löödud ja karv maha nülitud, aga noh, kõhusoolikad olid ikka alles, mida meil oligi vaja uurida. No siis Kati lõikaski vaese hundi kõhu lahti ja Punamütsikest me ei leidnudki. Hoopis palju soolikaid, suure südame ja pehmed kopsud ja täiesti tühja mao. Lõikasime veel südame lahti ja uurisime seda. Enamus praksis osalejaid hoidis kaugemale, aga ma üritasin ikka seal teda susida. Palju meil ikka veel võimalust tuleb hunti lahata! Lõhn oli tegelikult üsna vänge, ta hakkas juba kergelt roiskuma. Vahepeal hoidsin hinge kinni, aga süda pahaks küll ei läinud, kuigi mõnel läks. See oli ka naljakas, et kõik pildistasid, kui hakati lahti lõikama – tänapäeva noorus. :))

Ma olen alati olnud väga elavate unenägudega ja aeg-ajalt ikka mäletan üsna detailselt eelmisel ööl läbielatud sündmusi. Muidugi ei küündi ma näiteks Epu tasemele, kes keskkoolis iga hommik garderoobis rääkis jälle, mida ta unes näinud oli. Küll oli ta rase, teinekord purjus, kolmandal ööl hoopis piraat. Mina aga olen ikka oma zombie'de kütkes. Sama unenägu iga natukese aja tagant! Tegelikult jah, võiks ju unes kõik need zombie'd maha kõmmutada ja asi vaks. Oleks see vaid nii lihtne. :)
Mõtlen, kas siis tõesti on zombie'd mind emotsionaalselt nii tugevalt mõjutatud, et ma iga öö neid nägema pean. Walking Dead'i pole ma 3 kuud juba vaadanud, aga IKKA unenäod jätkuvad. I don't mind, aga veider lihtsalt!
Eile ma küll kaasa ei aidanud, et neid kaotada. Eks ikka kell 12, kui hakkan magama sättima, satun "juhuslikult" Youtube'i ja vahin järgnevad 2 tundi horror games' gameplay'sid. Lihtsalt, nagu niisama. Dead Space, Doom, Silent Hill ja parimatest parim Amnesia. Jaa, Kaarel mängis ka seda vahepeal, aga see oli nii jube, et me kumbki ei tahtnud seda mängida. Palju naljakam on seda ju vaadata youtube'ist, kuidas teised mängivad ja ainult karjuvad. Ega ma ise parem polnud! Kaarel mängib, mina karjun ja sikutan tal käisest ja peidan oma näo ära. Kui liiga hirmsaks läheb, saab alati Nyan Cat'i tööle panna ja elu on jälle ilus. :)
Hoolimata sellest, et öö otsa vahtisin õõvastavaid videoid, tulid unenäod ikkagi väga ilusad. Kohe liigagi toredad! :D
Täna õhtul ma seda endale lubada ei saa... ja järgnevad 2 nädalat. Kohv, binokkel ja ratas. 6.30 Raadi kalmistule lindude välipraktikumile! Äratus 5.30, hurraadeerii. Ma ei saa isegi 8.30 normaalselt üles. Ma loodan, et ma ikka elama jään, sest Tudengipäevad algavad kolmapäevast ja ma kavatsen küll iga päev midagi teha.. khkm iga öö. Ööorienteerumine, vahupidu, öölaulupidu, öötantsupidu... ja siis paadiralli. Hurraaaderii!!
Midagi toredat ka lõppu:

Nagu on ikka teada, pole mu Jaapani-armastus kuhugi kadunud. Õpin seda juba 4. semestrit! Mis muidugi ei tähenda, et ma seda oskaks. Eile aga otsustasin esimest korda minna jaapani huviliste kokkusaamisele, mida korraldab sensei. Läks aega, aga asja sai lõpuks. Pool aastat olen hoogu võtnud. :) + veel see, et ma eile alles kell 3 suutsin voodist välja tulla, sest seal oli niii hea ja soe. Erik ikka moosis mind, et ma tuleks ja laseks end filmida. Oh seda kuulsust :D Taaskord siis filmisime endid enesetutvustuse eesmärgil, mis vähemalt 3 kaadrit pekki läksid. Midagi väga tarka öelda ei osanud, aga lõpuks sain ikka midagi öeldud ka. 

Koosolekul aga seekord valiti haikusid. Ma edastasin ühe hea sõbra imetabase haiku viimasel esituspäeval, ning oh imet, ta sai ülekaaluka võidu! Muidugi mina pidin selle ette lugema ja kogu au endale saama.  Aga ega mul selle vastu nüüd küll midagi polnud. :)

Haiku ise kõlas nii:

1. aprill

oh, tule tali

kevade karge nali

ei aega vali

Eks lihtsuses mõnikord peitubki ilu. 

Minu lemmikhaiku oli aga selline:

Lõhnab magusalt

me Emajõe Ateena -

muld, jõgi, õied

Jaapani keeles oli muidugi ka haikusid esitatud ning paistab, et inimestele lähevad peale loomadega seotud haikud. Jaapanikeelsetest võitis unise karu haiku. Seda ma siia postitada kahjuks ei saa, sest mul pole jaapani klaviatuuri siia arvutisse installeeritud. 

Kui loomadest rääkida, siis eile ma vaatasin Darla, amuuri leopardi sünnitust. Lausa 3 kutsikat sündis! Nii armsad karvakerad olid ikka. :) 

Ja konnad hakkasid pulmi pidama! Palju õnne neile, eksju. :)